ajakirjast "Tuna"

[Simo Runnel]

Ants Viires on lasknud uuesti trükkida oma kommunismiaegse 1978. aasta teksti, kust selgub, kuidas me oma kultuurilise identiteedi säilitame:

"Kui nüüd võtame vaatluse alla kaasaegse ühiskonna, siis on raske ühineda laialt levinud arvamusega, et tööstustoodete süveneva unifitseerumise ja standardiseerumise tingimustes väljendub materiaalses kultuuris aina vähem etniline eripära, kandudes vaimse kultuuri sfääri. Asi pole nii lihtne.

Üldmulje suurematest või väiksematest erinevustest eri maade vahel tekib igaühel, kes maailmas vähegi ringi liigub. Esimene mulje aga kujuneb valdavalt materiaalse kompleksi alusel. Siin puutume taas kokku juba mainitud omalaadselt põimunud materiaalse kultuuri elementidega, millest üksikult võttes on enamik omased paljudele rahvastele. Mõistetavalt avaldub etniline eripära iseäranis selgesti kohalikus käsitööliste ja väiketööstuse toodangus, mistõttu see ilmneb maal teravamini kui linnades. Linnades jällegi väikeelamutega elurajoonides teravamini kui suurte kortermajadega linnaosades. Kuid mingil määral ilmneb etniline eripära isegi suurtööstuse laialdaselt unifitseeritud toodete ostmisel tehtud valikus."

[T6nu Ploompuu]

Tere

/arvuti sogas midagi kirja mitteläbiminekust, proovin uuesti/

Simo Runnel kirjutas:
/ref. Ants Viires:/

//

Post by Simo Runnel
Mõistetavalt avaldub etniline eripära iseäranis selgesti

//

Post by Simo Runnel
Linnades jällegi väikeelamutega elurajoonides teravamini kui
suurte kortermajadega linnaosades. Kuid mingil määral ilmneb etniline
eripära isegi suurtööstuse laialdaselt unifitseeritud toodete ostmisel
tehtud valikus."

Veneaegssed standardmagalad...
Praegu? Arvestades eramute ehitamse traditsiooni hüppelist muutust
viimasel kümnendil, tundub see rahvuslikkuse ilmne eripära kaduma
hakkavat. Kui võrrelda 1980-ndate Eesti, Läti ja Leedu eramuid on vahe
ilmne, kaugemate maadega veelgi suurem.

Praeguse nihke tekitab ehitustraditsiooni järsk muutumine - tol ajal
ehitas majaomanik, kasutades igasuguste abi. Praegu ehitab
kinnisvaraarendaja, kasutades tulevase omaniku anonüümset raha. Mingil
määral väljendub kindlasti veel ka tellija maitse, aga hea reklaam
(praeguse turumajanduse tuum) seisnebki selles, et nullib tarbija vaimu
täpselt turustaja soovidele vastavaks.

Ehitusmaterjalid on internatsionaalsed - igalt poolt kokku veetud, ilma
kohaliku eripärata. Veel ilmsemana võin välja tuua maja lähiümbruse - see
on muutunud lausa katastroofiliseks. Kunagi elus elamise keskkond on
asendunud sisseostetava dekoratsiooniga. Õuepealne kujundatakse Hollandi
aiafirmade toodangust, senine elu hävitatakse võimaluse korral täielikult
pinnase ära- ja pealeveoga. Aiakujunduses on asendunud elu arengu
juhtimine (aianduslikud teadmised) selle välisilme valitsemisega; aga
valitseja teab oma aiast üha vähem ja teeb otsused välismaalt sisseostetud
ajakirjade klantspiltide põhjal - keskkond peab vastama nende piltide
kvaliteeedile. Lilled-marjad&co aedades on asendunud steriilse muruga
(Kaplinski: "roheline kõrb"). Muidugi, nähes muu maailma pilte, tundub
Eestis praegu loodav koloniaalarhidektuur eriti mannetu, seal on (vist)
suudetud rohkem säilitada oma vaimu. Aga võimalik, et piltidele jõuab
sealtgi vaid vanast ajast pärit traditsiooniline väljasurevate veidrike
looming (nagu Eestiski on veel vanemates aedlinnades küllaga näha) ja
praeguloodav on samuti anonüümne elutu dekoratsioon (enamaks pole aega
ega vaimu).

Tõnu Ploompuu

[Simo Runnel]

Post by T6nu Ploompuu
Arvestades eramute ehitamse traditsiooni hüppelist muutust
viimasel kümnendil, tundub see rahvuslikkuse ilmne eripära kaduma
hakkavat.

Maja on üks suuremaid asju, aga definitsiooni järgi liigituvad materiaalse kultuuri alla veel majades olev mööbel, riided ja toit. Konnakoibi ja tigusid esialgu kõik eestlased veel nõus sööma ei ole. Majade osas õpetatakse ka kohalikke arhitekte välja, kes peaksid ju midagi originaalset looma.

S. R.

[T6nu Ploompuu]

Tere

Post by Simo Runnel

Post by T6nu Ploompuu
Arvestades eramute ehitamse traditsiooni hüppelist muutust
viimasel kümnendil, tundub see rahvuslikkuse ilmne eripära kaduma
hakkavat.

Maja on üks suuremaid asju, aga definitsiooni järgi liigituvad
materiaalse kultuuri alla veel majades olev mööbel, riided ja toit.
Konnakoibi ja tigusid esialgu kõik eestlased veel nõus sööma ei ole.
Majade osas õpetatakse ka kohalikke arhitekte välja, kes peaksid ju
midagi originaalset looma.

Maksab kinnisvaraarendaja, tema muusika. Arhidekt peab selle looma
maitsele vastavalt ja võimalikult odavalt tootma. Hea on, kui kohendada
standardprojekte - seal kõige vähem teha.

Mööbel ja riided on veelgi internatisonaalsem?

Toidu eest muretsevad rahvusvahelised poeketid, nende anonüümtooteid (made
in EU) usaldades pead sööma sama 3% lihasisaldusega vorsti kui prantslane
jne.

Vabaturu tingimustes omab rahvuslik vaid niipalju väärtust, kuipalju annab
internats-jahiseltskonna selga pesevate näitsikute käes tilpnevate
"rahvuslike tilinate" (made in Hong-Kong) abil raha välja pressida. Muu
peab olema anonüümne, siis on vahendajal võimalik suuremat kasu lõigata.

Tõnu