"Neid, kes on minejad, me aga takistada ei saa - nad lähevad niikuinii
ja upuvad multikultuursuse ning postmodernismiga eputava väljasureva
impeeriumi vahustes tõmblustes"
siis ärgu oodaku, et temal kõik pead silitama hakkavad. Tõnu lausest
loen mina küll temas oleva natsionalismipisiku välja. Võib-olla eksin,
võib-olla mitte.
Pisikud on haigustekitajad. Rahvuslus kui haigus? Hmm?
Ja kuidas saab üldse multikultuursuse ja postmodernismiga eputada?
Multikultuursus on edasiviiv jõud. Uued inimesed, uued ideed jne.
Loomulikult ka uued pahed, aga igal asjal on oma hind.
"Multikultuursus on edasiviiv jõud"!
Loosungina on see lause NLiidu aegsest retoorikast pärit.
Asendage "multikultuursus" harmoonilise kaskkeelusega või
internatsionalismi/internatslusega...
Muide, natsionalismi kohta on eestikeelseid sõnu ka olemas -
rahvustunne või isamaaarmastus näiteks.
Miks võõrsõna siis ei kõlba? Miks võõrsõna halb on?
Võõrsõna ei ole ei hea ega halb. Võõrsõnade kasutamine seal, kus omakeelsed
täpsed ja asja selgelt kirjeldavad sõnad on olemas, annab täiendavat
informatsiooni keelt rääkiva inimese kohta. Lisaks sellele, et
"MEIE RÄÄGIME KEELT, võib öelda ka et KEEL RÄÄGIB MEID, s.t. meie
keelekasutus mõjutab meid ning kujundab meie mõttemaailma.
Multikultuursus on edasiviiv jõud. Uued inimesed, uued ideed jne.
Loomulikult ka uued pahed, aga igal asjal on oma hind.
Mind huvitab, mida ja kuhu see multikultuursus siis täpsemalt edasi viib?
Inimesed on vastuvõtlikumad kõigele uuele, s.h. ka
uuendustele/muudatustele, mis on tingitud näiteks tehnoloogilisest
arendust.
Uuendusmeelsus, seal hulgas tehnoloogia alane uuendusmeelsus, ei ole
samastatav multikultuursusega. Need on erinevad mõisted,
noh nagu siga ja kägu.
Samuti ei vaadata imelikult bussi astuvat musta meest või
pearätiga naist.
Arusaamatu argument. Mustad mehed (näiteks neegrid ja korstnapühkijad)
peavad ju ka punktist A punkti B mingil viisil sõita saama. Iseasi muidugi,
kui buss on rahvast täis ja korstnapühkija on väga nõgine...
Ja mis see pearätiga naine asja puutub? Hea pearätt on väga
praktiline riietusese, maatingimustes naistel pea et asendamatu.
Ja üleüldse on inimesed rohkem "open-minded".
Ja see open-minded oleks eesti keeles ...
Usun, et kui väga hästi pingutate, siis tulevad Teile ka
sobivad eesti keelsed sõnad meelde.
Ma ei usu, et Teil multikultuursus nii kaugele arenenud on,
et enam emakeelsed sõnad meelde ei tule.
Aga veel veidi multikultuursusest.
Kaheksakümnendatel kirjutas professor Mati Hint mitu artiklit kakskeelsusest.
Ta näitas, et üritades saavutada massilist kakskeelsust, saame tulemuseks
massilise poolkeelsuse. Selle multikultuursusega on samamoodi.
Eestis on kõige levinumateks keelteks eesti keel ja vene keel.
Mul on palju sõpru ja tuttavaid mõlema rahvuse hulgas.
Samas ma tunnen ainult kahte inimest, kes valdavad mõlemat keelt nii hästi,
et suudavad edukalt KÕIKI mõlema keele nüansse tajuda ja mõlemas kultuuris osaleda.
Sealjuures on ühel inimesel kahest baaskeeleks eesti keel ning teisel vene keel.
Kakskultuurseid inimesi on ääretult vähe. Veel vähem on kolm-, neli- ja multikultuurseid.
Samas on see multikultuursuse ja postmodernismi iba ajamine üks väga vana nähtus.
Sarnased kultuuriprotsessid leiavad kõigis kultuurides aset. Leiavad aset siis,
kui antud kultuur on jõudnud tsivilisatsiooni arengujärku ning on välja suremas.
Põhjalikult on sellest kirjutanud Oswald Spengler oma "Õhtumaa allakäigus".
Tõsi, Spengler kasutas veidi erinevaid mõisteid, aga kirjeldatavad nähtused
olid olemas juba Vanas Kreekas ja Vanas Roomas.
Spengleri "Õhtumaa allakäik" on lühendatult ja referatiivsel kujul ümber
pandud ka eesti keelde. Kui tunnete asja vastu tõsisemat huvi või hoopis
valmistab eestikeelsete tekstide lugemine juba raskust, siis võiksite
pöörduda saksakeelse algoriginaali poole.
Lugupidamisega
Tõnu Tõnso